i fell down yelling make it go away

Ma käisin ennast vahepeal peeglist piilumas, et kas ma olen ikka nähtav. Sest tundus, et ei ole olemas reaalselt eksisteerivat inimest vaid helidest kubisev suitsune kõrtsiõhk.
See ei olnud teeseldud ükskõiksus, sellest olnuks kohe aru saada. See oli puhas pohhuism, mis ei lase märgata ümberringi toimuvat. Mu nina ei valeta kunagi. Pole seda siiani teinud ning ei tee ka edaspidi.
Alguses on pulbitsev viha, tunne, et sõidaks eranditult kõigile lõuga, kes tee peale ette jäävad, viskaks oma telefoni vastu maad ribadeks, lööks sõrmenukid maja seinu tagudes kildudeks ning murraks iseenda jalaluud; siis tuleb lootusetus koos paari pisaraga ning kõige lõpuks ignorantsus ja apaatia.
And yet ma võtsin kotist kella ja panin selle omale käe peale.
See rada on mulle juba tuttav, sest ma olen seda nii palju kordi käinud. Kõige vastikum asja juures ongi see, et ma tean. Ma tean, et mul on õigus. Ning lohutava lootuse jaoks ei ole kribakestki ruumi.